Teave selle condition kohta
Aortaaneurüsm
Aordi lokaalne patoloogiline laienemine, mis tekib seina nõrgenemise tõttu ja suurendab rebenemise ohtu. Umbes 20–30% juhtudest on seotud pärilike eelsoodumustega.
Pärilik rindkere aordihaigus hõlmab rühma seisundeid, mis soodustavad rindkere aordi aneurüsmi ja dissektsiooni (TAAD), eluohtlikku hädaolukorda, kus aordi sein rebeneb ja põhjustab massiivse verejooksu. Umbes 20% rindkere aordi aneurüsmidest on perekondliku taustaga. FBN1 variandid põhjustavad Marfani sündroomi (esinemissagedus umbes 1 : 5000), mis mõjutab aordit, silmi ja luustikku. TGFBR1 variandid põhjustavad Loeys-Dietzi sündroomi, mida iseloomustavad agressiivne varajane aordihaigus, kraniofatsiaalsed tunnused ja koe habras. MYH11 variandid põhjustavad perekondlikku mittesündroomset TAAD-i, sageli koos avatud arterioosse juhaga. Kõik kolm pärandub autosomaalselt domineerivalt. Aordi dissektsioon võib tekkida ilma hoiatuseta aordi läbimõõtudel, mida üldpopulatsioonis peetakse ohutuks, eriti Loeys-Dietzi sündroomi korral, kus agressiivne aordi laienemine ja dissektsioon võivad tekkida suhteliselt väikeste aordi läbimõõtude juures.
FBN1 kodeerib fibrilliin-1 valku, mis on ekstratsellulaarse maatriksi mikrofibrillide oluline struktuurikomponent; patogeensed variandid nõrgestavad sidekudet ja häirivad transformeeriva kasvufaktori beeta (TGF-β) signaliseerimist, põhjustades progresseeruvat aordijuure laienemist. On kirjeldatud üle 3000 FBN1 variandi. TGFBR1 kodeerib TGF-β I tüüpi retseptorit; funktsiooni kaotavad variandid suurendavad paradoksaalselt TGF-β signaliseerimist aordi seinas, soodustades agressiivsemat aneurüsmi teket. MYH11 kodeerib silelihaste müosiini raskeahelat; variandid nõrgendavad veresoonte silelihasrakkude kokkutõmbumist, kompromiteerides aordi seina terviklikkust. Kokku on üheteistkümnel geenil kinnitatud kõrge penetrantsusega TAAD-i risk, kuid kolm neist (FBN1, TGFBR1 ja MYH11) moodustavad suurema osa pärilikest juhtudest.
Pärilike aordihaiguste diagnoosi kinnitamine muudab ravi agressiivseks ennetuseks. FBN1-seotud haiguse korral jälgib regulaarne pildistamine (ehhokardiograafia või KT/MRT) aordijuure läbimõõtu; beetablokaatorid või angiotensiin II retseptori antagonistid aeglustavad aordi laienemist ja lükkavad dissektsiooni edasi. Profülaktiline aordijuure asendamine pakutakse siis, kui aordijuur jõuab läbimõõdule spetsiifilise piirini: FBN1 korral tavaliselt 5,0–5,5 cm, kuid TGFBR1 korral oluliselt väiksemana (~5,0 cm), sest dissektsiooni risk on väiksemate läbimõõtude juures suurem. Geenispetsiifilised piirväärtused on kriitilised: vale kriteeriumi kasutamine lükkab edasi vajaliku operatsiooni ja suurendab äkksurma riski. Patogeense variandi tuvastamine võimaldab sugulaste kaskaadtestimist, mis suunab pildistamisel põhinevat jälgimist ja kirurgilist planeerimist. Soovitatakse piirata füüsilist koormust (vältida intensiivset sporti).
FBN1, TGFBR1 ja MYH11 variantidel on erinevad fenotüübid ja operatsioonipiirid: FBN1 on tavaliselt kergem, TGFBR1 agressiivsem madalama dissektsiooni piiriga, MYH11 mittesündroomne TAAD.