Teave selle condition kohta
Talasseemia
Pärilikud verehaigused, mille korral organism toodab liiga vähe hemoglobiini alfa-globiini (HBA1, HBA2) või beeta-globiini (HBB) geenide variantide tõttu. Raskusaste ulatub sümptomiteta kandjatest kuni raske aneemiani, mis vajab regulaarseid vereülekandeid.
Talassneemia sündroomid on autosomaalselt retsessiivsed hemoglobinopaatiad, mida põhjustab alfa- või beeta-globiini ahelate vähenenud või puuduv tootmine. See viib globiini ahelate tasakaalustamata sünteesini, ebaefektiivse erütropoeesini ja krooniliseni hemolüütilise aneemiani. Kokku on talassneemiad maailmas kõige levinumad ühe geeni häired: hinnanguliselt 270 miljonil inimesel on talassneemia variant ning ligikaudu 60 000 raskelt haigestunud last sünnib igal aastal. Talassneemia kandlussagedus on kõrgeim malaariaga endeemilistes piirkondades: Vahemere maades, Sahara-taguses Aafrikas, Lähis-Idas, Lõuna- ja Kagu-Aasias ning Lõuna-Hiinas.
Alfa-talassneemiat põhjustavad deletsioonid või mutatsioonid kromosoomis 16p13.3 asuvates geenides HBA1 ja HBA2. Kuna alfa-globiini geene on neli koopiat (igas 16. kromosoomis kaks HBA1 ja kaks HBA2 geeni), sõltub alfa-talassneemia raskus geenidoosist: ühe geeni deletsioon (alfa-talassneemia vaikne kandlus), kahe geeni deletsioon (alfa-talassneemia kandlus), kolme geeni deletsioon (HbH-haigus, mõõdukas aneemia), neli geeni deletsiooni (Hb Bart'i hüdrops fetalis, mis on ilma sekkumiseta emakas alati surmav). Beeta-talassneemiat põhjustavad HBB geeni punktmutatsioonid või väikesed insertsioonid/deletsioonid. Beeta-talassneemia major (Cooley aneemia, beeta⁰/beeta⁰) nõuab elukestvat vereülekannet; beeta-talassneemia intermedia raskusaste on varieeruv; beeta-talassneemia kandlus on sümptomiteta.
Talassneemia geneetiline struktuur on üks keerukamaid kõigi mendelistlike haiguste seas. On kirjeldatud üle 300 beeta-globiini variandi ja kümneid alfa-globiini deletsioonitüüpe. Liitheterosügootsus (erinevate talassneemia variantide pärimine kummaltki vanemalt) tekitab fenotüüpe, mida ei saa ennustada ühegi variandi põhjal eraldi. Alfa- ja beeta-talassneemia koosesinemine muudab haiguse raskust: samaaegne alfa-talassneemia vähendab beeta-talassneemia korral globiini ahelate tasakaalutust ning leevendab seisundit paradoksaalselt. Geeniteraapia (betibeglogene autotemcel, heaks kiidetud 2022) ja geenimuutmine (exagamglogene autotemcel/exa-cel, heaks kiidetud 2023) pakuvad vereülekannet vajavatele patsientidele ravivõimalust, mistõttu on täpne genotüpiseerimine otseselt ravi võimaldav.
Alfa- ja beeta-talassneemia hõlmavad erinevaid geene ja pärandumismustreid. Liitheterosügootsed kombinatsioonid tekitavad eriilmelisi kliinilisi fenotüüpe, mida ei saa ennustada ainult üksikute variantide testimise põhjal.